Psühhosotsiaalsete ohutegurite hindamine töökeskkonnas

Tööandjal tuleb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt hinnata töökeskkonnas esinevaid ohutegureid ja koostada riskianalüüs. Ohutegurid jaotatakse viide rühma: füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühhosotsiaalsed ohutegurid. Psühhosotsiaalne ohutegur on seaduse mõistes õnnetus- või vägivallaohuga töö, ebavõrdne kohtlemine, kiusamine ja ahistamine tööl, töötaja võimetele mittevastav töö, pikaajaline töötamine üksinda ja monotoonne töö ning muud juhtimise, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist, sealhulgas põhjustada tööstressi.

Tagajärgedega tegelemine on alati ressursikulukam

Töötajad ja ettevõte on mõlemad mõjutatud psühhosotsiaalsetest ohuteguritest: stressis töötaja mõjutab ettevõtte tulemuslikkust ja ettevõte omaltpoolt kas maandab ohutegurite mõju või hoopis süvendab nende mõju töötajatele. Sageli hakatakse psühhosotsiaalsete ohuteguritega tegelema alles siis, kui stressist tulenev mõju ohustab majandusnäitajaid. Paraku on siis esmane kahju juba tehtud ning tagajärgedega tegelemine on alati ressursikulukam. Selle asemel on mõistlik õppida juhtidel psühhosotsiaalseid ohutegureid varakult ära tundma ja maandama. Kui oskusi või ressursse pole endal, et psühhosotsiaalseid ohutegureid hinnata, siis on võimalik hindamist ka teenusena sisse osta.

Erinevad olukorrad ja ohutegurid mõjutavad inimesi erinevalt

Psühhosotsiaalsete ohutegurite negatiivse mõju hindamine töökeskkonnas võib olla parasjagu keeruline väljakutse, sest psühhosotsiaalsed ohutegurid ei ole nii hästi märgatavad nagu nt füüsikalised või füsioloogilised. Lisakeerukust valmistab asjaolu, et erinevad olukorrad ja ohutegurid mõjutavad inimesi erinevalt. Samades tingimustes võib ühel inimesel tekkida meeleolu- ja motivatsioonilangus, aga teine võib leida pingelisest tööst hoopis motiveeriva väljakutse.

Võimalike esinevate riskide tuvastamine algab vajalike andmete kogumisest

Mis meetodeid kasutada, et töökeskkonnas esineda võivaid psühhosotsiaalseid ohutegureid hinnata on eelkõige tööandja otsustada. See otsus võib sõltuda ettevõtte suurusest, tegevusvaldkonnast ning ettevõtte võimalustest. Võimalike esinevate riskide tuvastamine algab vajalike andmete kogumisest. Selleks saab kasutada juba olemasolevaid andmeid ja dokumente nagu nt:

töötajate haiguslehed – kas viimase aasta jooksul haiguslehe võtnud inimeste arvus on muutusi?
töölt puudumised – kas teile tundub, et töölt puudutakse töökohal tekkinud probleemide, nt stressi või kehva psühholoogilise töökeskkonna tõttu?
personali voolavuse näitajad – kas personali voolavus on püsivalt suur või ajutiselt kasvanud mõnest sündmusest ajendatuna?
ning ehk on ka teada, mis põhjusel on lahkutud – kas teile on jäänud mulje, et mõned töötajad lahkuvad organisatsioonist stressi tõttu, milleni on viinud töökeskkond?

Majandusteguritest saab vaadelda:

tulemuslikkuse muutust ajas – kas teile tundub, et ettevõtte töötulemused ei ole enam nii head kui varem (võrdlus varasemate aastatega)? Töötajate hulgas töölt puudumisi ei ole, kuid asjad ei lähe enam nii hästi?

Samuti saab analüüsida:

toimunud tööõnnetusi – kas suure mahu tõttu esineb kiirustamist või on töövahendid puudulikud?
Kui ettevõttes korraldatakse regulaarselt rahuloluküsitlusi, siis need vastused on samuti head infoallikad – kas teil on mulje, et ettevõttes tekib konflikte tööst tuleneva pinge, nt stressi või suure töökoormuse või ebaselgete tööülesannete või põhjendamatute nõuete tõttu?

Lisaks olemasolevale dokumentatsioonile on võimalik kasutada küsimustikke ohutegurite kaardistamiseks. Küsimustike kasutamine on meetod, mis enamasti ei nõua palju kulutusi ning andmeanalüüs on küllaltki kiire ja lihtne. Saab kasutada erinevaid kirjalikke küsimustikke nii paberil kui veebiversioonis, tasuta kui tasulisi, eesti- kui ingliskeelseid, mille eesmärk on välja selgitada töötajatele mõjuvad psühhosotsiaalsed ohutegurid.

Soovi korral saab küsimustikke ka ise koostada arvestades töökeskkonna ja töötingimuste eripärasid eeldusel, et see aitab välja selgitada töökeskkonnas esinevad psühhosotsiaalsed ohutegurid. Kuna küsitluse vastused on subjektiivsed, siis nende tõlgendamiseks saab kõrvale kasutada ka isiksuse tüübi teste. Seeläbi saab tuletada ka objektiivsema hinnangu töökeskkonna osas. Siiski tuleb arvestada, et kuigi mitmed stressi tajumist ja -talumist mõjutavad isikuomadused võivad olla suhteliselt püsivad, võib pikaajaline stressirohkes töökeskkonnas viibimine neid kujundada, süvendada või positiivse töökeskkonna korral leevendada. Küsimustikke saab aluseks võtta ka individuaalsel või grupivestlusel. Oluline on luua avatud ja toetav õhkkond, mis julgustab töötajaid ausalt oma tööga seotud muredest rääkima.

Psühhosotsiaalsete riskide haldamisel peetakse kõige efektiivsemaks ennetavat, terviklikku ja süstemaatilist tegutsemist. Esmane preventsioon töökohal hõlmab eelkõige vaimse tervise probleemide riskide juhtimist ehk psühhosotsiaalsete ohutegurite tuvastamist, hindamist ja maandamist. Praktiliselt peab tööandja lähenema psühhosotsiaalsetele ohuteguritele nii nagu kõikidele teistele töökeskkonna ohuteguritele.

Psühhosotsiaalse koormuse puhul tuleb alustada riskide hindamisest, mille raames:

tehakse kindlaks töötajaid ohustavad ohutegurid;
hinnatakse, millised töötajad on nendest ohustatud ja milline on riski suurus (riski hinne);
tehakse kindlaks, mida on juba tehtud ja et neid ohtusid maandada;
otsustatakse, kas tehtu on piisav;
planeeritakse riski maandavad tegevused;
hinnatakse regulaarselt, kas olemasolevad riskid on maandatud ja vajadusel nähakse ette täiendavad meetmeid.

Nii nagu teiste ohutegurite, on ka psühhosotsiaalsete ohutegurite hindamine järjepidev protsess ja selle hindamisprotsessist koostatud riskianalüüsi peab hoidma pidevalt vastavuses olemasoleva töökeskkonnaga. Pärast ennetusabinõude rakendamist tuleb hinnata nende piisavust arvestades inimeste ja tehnoloogia vahetumisega ning seadmete ja hoonete amortiseerumisega. Ehk kui muutub midagi töökeskkonnas (mõni seade, töökorraldus või ettevõtte struktuur vms), siis tuleb esinevad ohutegurid uuesti hinnata. Riskianalüüsi ajakohasena hoidmine aitab lisaks säilitada ja parandada töö produktiivsust, töötajate heaolu ning töökoha ohutust! Kui soovite hinnata töökeskkonda ja vajate nõu või abi selle planeerimisel, siis võtke meiega julgelt ühendust SIIN.

Kasutatud kirjandus:

Psühhosotsiaalsete ohutegurite hindamine töökeskkonnas

Jaga meie postitust sotsiaalmeedias!