Suur vapustus tabas Eesti ettevõtteid eelmisel sügisel, kui riik hakkas nõudma riskianalüüside laadimist Tööinspektsiooni portaali. Tõusis torm veeklaasis, lahti läks sahmimine ja paberitega krabistamine. Väiksemad firmad ei olnud sellisest imeloomast nagu riskianalüüs üldse midagi kuulnud. Suuremate ettevõtete süda hakkas valutama, et nende senine riskianalüüs on jäänud ajale jalgu või pole piisavalt täiuslik. Pakkumiste küsimisi sadas riskianalüüside koostajate suunas sama tihedalt nagu 1945nda aasta veebruaris Dresdeni linnakesele liitlaste süüte- ja lõhkepomme. Käesolevas artiklis selgitame lähemalt, milleks on üldse vaja riskianalüüsi, kuidas seda koostada ja millal on mõistlik küsida abi spetsialistidelt.

Milleks on ettevõttele vaja töökeskkonna riskianalüüsi?

Riskianalüüs on töövahend, mis aitab tööandjal täita seadusest tulenevaid kohustusi luua töötajate tervisele ohutu töökeskkond. Sisuliselt on tegemist ohutegurite tõrjumise ja mõju vähendamise planeerimisega. Kogu töötervishoiu riskianalüüsi tegemise mõte on inimeste kaitsmine. See on vajalik, et suurest kasumist pimestatud ettevõtja ei kahjustaks tulu teenimise tuhinas töötajate tervist või keskkonda. See on arenenud ühiskonna teema, vähearenenud kultuurides on töötaja tervisel vähe kaalu. Aafrikas ja sõjatsoonides kasutatakse ohtlike tööde tegemisel muu hulgas nii alaealisi kui ka rasedaid naisi.

Hästi koostatud riskianalüüs aitab suurendada ettevõtte tootlikkust

TTOS § 13-4 lg 1 kohaselt tuleb töökeskkonna riskianalüüsi koostamisel välja selgitada töökeskkonna ohutegurid, mõõta vajaduse korral nende parameetrid ning hinnata riske töötaja tervisele ja ohutusele. Tööandja võib selle kõik teha omaenese tarkusega või tellida sisse professionaalne teenuseosutaja. Kui riskianalüüs on tehtud asjatundmatult, siis on see täiesti kasutu dokument. Hästi tehtud riskianalüüs aitab läbi töökeskkonna ohtude maandamise ja töötajate tervise hoidmise suurendada ka ettevõtte tootlikkust ja kasumlikkust. Töötaja heaolu ja produktiivsuse vahel on leitud uuringutes tugev seos, mis omakorda mõjutab ettevõtte kasumlikkust. (1)

Iga õnnetuses kaotatud sõrm on majanduslik kahju

Arenenud ühiskonnas on alati puudus töökätest – eriti oskustega spetsialistidest. Lisaks vajab endiselt nii põllumajandus kui ka tootmine raske füüsilise töö tegijaid. Tööjõupuudus on terav teema – kui pole tööjõudu, siis ei saa ettevõtted areneda ja teenuseid osutada. Tööjõupuudus surub üles palgad, kuid ei paranda samal ajal tootlikkust. Välja pakutud lahendus tuua odavat tööjõudu riiki sisse, põhjustab uusi probleeme. (2) Lõpuks ei jäägi muud üle, kui olemasolevaid töötajaid (loe: tööjõuressurssi) võimalikult säästlikult ja efektiivselt kasutada. Iga tööõnnetuses kaotatud sõrm ja iga kutsehaiguse tõttu vähenenud töövõime, on arenenud ühiskonnale majanduslik kahju.

Riskiteguri eemaldamine töökeskkonnast on kõige efektiivsem meede

Rusikareegel töökeskkonna ohutegurite tõrjumisel ja riskide vähendamisel on esiteks riskide ära kaotamine või töötajate kokkupuute vähendamine. Kui riske ei õnnestu töökeskkonnast eemaldada, siis teisena nende minimeerimine läbi töökeskkonna tingimuste parendamise. Kolmanda ja viimase võimalusena ohutegurite tervisemõju vähendada on isikukaitsevahendite kasutamine, näiteks maskid ja turvajalatsid. Täpsemalt saab lugeda TTOS § 12-1 lg 2 p-d 1-8 tööandja kohustustest vähendada ja vältida töökeskkonna terviseriske.

Töötajaid tuleb teavitada riskianalüüsi tulemustest

TTOS § 14 lg 5 p 2 kohaselt tuleb tööandjal valminud riskianalüüsi tutvustada töötajatele. Töötajaid tuleb teavitada riskianalüüsi tulemustest, töökeskkonna ohuteguritest ja tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest. Selle eesmärk on teadlikkuse tõstmine töötajate hulgas, et nad oskaksid ennast nõuetekohaselt kaitsta ja tööl varitsevate ohtutega arvestada.

Töötajatel puudub sisemine motivatsioon kanda iskukaitsevahendeid

Sageli tööandjad kurdavad, et töötajad ei kasuta isikukaitsevahendeid ega järgi kõiki ohutusjuhendeid. Samas pole töötajad tutvunud ettevõtte riskianalüüsiga ega sellest aru saanud. Kui töötaja ei mõista, miks kaitsemaske ja kuulmiskaitseid kasutatakse, siis tal puudub sisemine motivatsioon seda teha. Tööandjad kasutavad mõjutusvahenditena ähvardusi ja manitsusi, allkirjade kogumist juhendamise läbimise kohta ning hoiatussilte. See kõik on välise motivatsiooni suurendamine. Samal ajal töötaja sisemine motivatsioon, mis on tunduvalt püsivam ja tugevam kui väline, on jäänud tähelepanuta. (3) (4) Sisemist motivatsiooni aitavad tõsta teadlik otsus kasutada iskukaitsevahendeid, näiteks töötaja soovib oma tervist kaitsta. Koostöös töötervishoiteenuse osutajaga on võimalik tervisekontrollide ja koolituste kaudu lisada töötajate sisemist motivatsiooni ohutusjuhendeid järgida.

Kuidas käib riskianalüüsi koostamine?

Riskianalüüsi tegemise käigus hinnatakse süsteemselt kõiki töökeskkonna ohutegureid: füüsikalisi, keemilisi, füsioloogilisi, bioloogilisi, psühhosotsiaalseid, õnnetuse ohtu ning esmaabi vajadust. Iga ohutegurite teema puhul kehtivad oma reeglid ning hindamisel kasutatakse töökeskkonna vaatluse käigus ning mõõtmistulemustest kogutud informatsiooni. Tervisemõju analüüsil omakorda erinevaid teaduspõhiseid infoallikaid.

Näide mööblitööstusest: kuidas ohutegureid grupeeritakse

Analüüsil on mõistlik ohutegureid grupeerida kas ameti- või ruumipõhiselt. Selline jaotus tehakse vastavalt sellele, millises ruumis või millistele töötajatele mõjuvad ühesugused töökeskkonna tegurid. Näiteks mööblit tootva ettevõtte puhul tuleb aru saada, kus töötajad tootmisprotsessis paiknevad, milliste ohuteguritega kokku puutuvad ja kas töötajad on eksponeeritud erinevatele või ühesugustele töökeskkonna teguritele. Kui mööblitehases on mitu osakonda, kus toimuvad erinevad tööde etapid, siis suure tõenäosusega on erinevused ka ohuteguritele eksponeerituses. Näiteks ühes osakonnas toimub mööbli osade lõikamine sobivasse mõõtu, teises värvimine ja kolmandas liimimine ning kokkupanek, siis on juba eelduslikult neis ka erinevad tervist mõjutavad tegurid.

Mööbli lõikamisega kaasneb suure tõenäosusega müra ja tolm, mille puhul tuleb hinnata, kas isikukaitsevahendid on piisavad. Võimalik on ka vibratsioon, kui kasutatakse palju käsitööseadmeid. Värvimise osakonnas ei ole müra ega vibratsiooni, kuid töötajad on eksponeeritud keemilistele ohuteguritele, näiteks naha ja hingamisteede ärritust põhjustavad orgaanilised lahustid, mis võivad olla ka neurotoksilised ehk põhjustada närvisüsteemi haigusi. Kolmandas osakonnas kinnitavad töötajad värvitud ja lõigatud mööbli osasid üksteise külge liimi ja kruvidega, kasutades selleks ka käsitööriistasid. Kolmanda osakonna töötajad on eksponeeritud keemilistele ohuteguritele ja käsitööriistadest tulenevale vibratsioonile.

Kõikides osakondades tuleb töötajatel mööbli osasid käsitsi tõsta ehk toimub raskuste käsitsi teisaldamine. Riskianalüüsis on mõistlik analüüsida ohutegureid osakondade kaupa, kus igas osakonnas võib olla erinevate ametinimetustega töötajaid, kuid kes kõik puutuvad väiksemal või suuremal määral ühesuguste ohuteguritega kokku. Loomulikult tuleb riskide hindamisel arvestada iga töötajate grupi iseärasustega ning vajadusel tuleb teha veel omakorda alagrupid osakondadesse. Kui näites toodud mööblifirma töötajad roteeruvad erinevate osakondade vahel, siis võib olla mõistlik ohutegureid analüüsida ametipõhiselt, arvestades eksponeeritust.

Oluline on koguda informatsiooni mitmest allikast

Riskianalüüsi koostamisel on hea tava koguda andmeid mitmest allikast. Lisaks paikvaatlusele tuleks intervjueerida töötajaid ja juhtkonda, küsida mõõtmiste ja ohutuskaartide kohta ning jälgida töötajaid tavapärast tööd tegemas. Nii nagu füüsilise koormuse hindamisel nii ka psühhosotsiaalse koormuse puhul tuleb kasutada valideeritud teaduspõhiseid hindamismetoodeid. Üksnes vestlus või küsimustiku täitmine ei ole selleks piisavad ja varjatud psühhosotsiaalne koormus võib jääda avastamata.

Hindaja peab suutma põhjendada, kuidas ta teaduspõhist metoodikat järgides jõudis konkreetse tulemini. Subjektiivne arvamus, et meie ettevõttes ei ole stressi ja töö on füüsiliselt kerge, ei ole piisav. Tööandja mitteteadmine ja oskamatus töökeskkonda tervislikuks kujundada ei ole vabandavad asjaolud, kui hinnatakse vastutust kutsehaiguse või tööõnnetuse põhjustamisel. Pea liiva alla peitmine annab ahtrile vähe varju…

Ohuteguritele määratakse riskiastmed

Kõige levinumaks on EU-OESHA poolt soovitatud riskiastmete kvalitatiivse hindamise tööriist 3 x 3 riskimaatriks – varasemalt tuntud ka kui Briti Standard 8800:2004. (5) Töökeskkonna ohutegurite tervisemõju hindamiseks on üheksal ruudul viie astmeline kvalitatiivne maatriks piisav. Kvantitatiivsed riskihindamise meetodid töötervishoius on vähe kasutusel, kuna eeldavad suurt hulka kvaliteetseid andmeid. (6) Riskimaatriksi tabelis on vasakul ülevalt alla ohuteguriga kokkupuute tõenäosused (ebatõenäoline, võimalik, tõenäoline) ja üleval tagajärgede raskusaste ehk mõju töötaja tervisele (minimaalne, kahjulik, raske). Kvalitatiivse hindamise puuduseks on aga suur sõltuvus hindaja kompetentsist.

Kvantitatiivne riski hindamine eeldaks, et on kogutud suur hulk andmepunkte, mille põhjal saaks ennustada sündmuse toimumise tõenäosust. See ei ole võimalik muul juhul, kuid riigiülese statistika või globaalsete ettevõtete puhul, kuna eeldab sündmuse toimumise juhuslikkuse välistamist väikese valimi puhul. Riski hindamise metoodikate uuringuid viiakse läbi suurtes arenenud tööstusriikides. Igal meetodil on oma eelised ja puudused. (7) Mõned riskianalüüside tegijad Eestis harrastavad riskimaatriksi tabelis numbrite omavahel korrutamist (kvantitatiivsemaks muutmine). Sellised hookus-pookused tekitavad tööandjates segadust ja arusaamatust ning kuna jutt tundub keeruline, siis arvatakse, et küllap on riskianalüüsi koostaja väga kompetentne. Tegelikkuses ei aita selline näiline keerukus kuidagi kaasa töökeskkonna riskide maandamisele.

PSÜHHOSOTSIAALSE KOORMUSE HINDAMISE RISKIMAATRIKS

Kuidas hinnata ohuteguriga kokkupuutumise tõenäosust ja tagajärje raskusastet?

Sündmuse toimumise tõenäosuse ja tervisemõju raskusastme hindamine pole praktikas alati kerge ülesanne. Ohuteguriga kokkupuute tõenäosust oskab tööandja ja töötajad üldiselt hinnata päris hästi, kui konkreetsed asjaolud esitada ja küsida. Näiteks, kui sageli ja kui kaua kasutab ehitaja akutrelli või lihvijat, mis on seotud füüsikalise ohuteguri vibratsiooniga. Lisaks saab täpsustada seadme ohutusjuhendist, millised on konkreetse seadme vibratsiooni parameetrid (võnkesagedus). Kui mitu tundi viibib töötaja tolmuses keskkonnas ja kas kasutusel on isikukaitsevahendid (prillid, maskid). Selle informatsiooni pealt saab hinnata ohuteguriga kokkupuutumise tõenäosust (ebatõenäoline, võimalik, tõenäoline).

Tagajärje ehk tervisekahju suuruse hindamine on keeruline ülesanne

Tagajärje raskusastme hindamine põhjustab spetsialistide seas suuri vaidlusi. Millist tervisekahjustust hinnata raskeks, mida kahjulikuks ja minimaalseks. Kas tööst tingitud astma või kuulmislangus on raske tagajärg mingile ohutegurile, kuna põhjustab püsiva haigestumise?
Kui lähtume kahju hindamise reeglitest karistuseadustikus (KarS), siis raskeks tervisekahjustuseks loetakse KarS § 118 lg 1 kohaselt: ohtu elule; tervisehäiret, mis kestab vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb osaline või puuduv töövõime; rasket psüühikahäirt; raseduse katkemist; nägu oluliselt moonutavat ravimatut vigastust, elundi kaotust või selle tegevuse lakkamist. Üheks võimaluseks on lähtuda RFK (Rahvusvaheline funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioon) võimalikust tegutsemispiirangu raskusastmetest, mis kujuneb ohuteguri mõjul. Samas sotsiaalministri määruses „Töövõime kaotuse protsendi määramise juhend“ § 2 lg 3 kohaselt võetakse töövõime kaotuse protsendi suuruse määramisel arvesse kõiki isikul esinevaid haigusi ja vigastusi ning nendest põhjustatud funktsioonihäireid. (8)

Näide: kemikaal-X riskiastme määramine

Näiteks on töökeskkonnas kemikaal-X, millega töötaja puutub iga päev kokku (1 tund / päevas). Ohutuskaardi põhjal on teada, et kemikaal-X võib tekitada hingamisteede ja naha ärritust ning astmat. Seega on kokkupuute tõenäosus tõenäoline ja tervisemõju kahjulik (keskmine). Riskimaatriksis annab see riskiastmeks IV ehk tegemist on suure riskiga. Kui töötaja kasutab samal ajal isikukaitsevahendeid ja tagatud on korralik ventilatsioon, siis töötaja organismi kokkupuute tõenäosus kemikaaliga on väiksem (riskimaatriksis „võimalik“). Teame, et kemikaal-X tervisemõju (tagajärg) on madala kontsentratsiooni puhul minimaalne. Seega saame 3 x 3 riskimaatriksis ohuteguri riskiastmeks koos isikukaitsevahendite ja ventilatsiooniga II ehk minimaalne risk. Minimaalne risk (II) tähendab, et lisameetmed töökeskkonnas ei ole vajalikud ja piisab tööohutusnõuete järgimisest ning isikukaitsevahendite kasutamisest. Kui näiteks kemikaal-X üldse ära võtta tööprotsessist (nt vahetada ohutuma vastu) või vähendada töötaja kokkupuudet sellega (piirata töötamise aega), siis on võimalik riskitaset vähendada ka tähtsusetuks (I). Alati see ei ole tööprotsesse arvestades võimalik.

RISKIASTMETELE VASTAVAD MEETMED

Millal riskianalüüs vajab uuendamist?

Kuigi seaduses ei ole täpselt öeldud, kui kiiresti tuleb alustaval ettevõttel riskianalüüs koostada, siis riskianalüüsi puudumine ei vabasta tööandjat vastutusest luua töötajatele ohutu töökeskkond. Tööõnnetuste ja kutsehaiguste korral oleks sanktsioonid riskianalüüsi puudumisel tunduvalt karmimad.
Riskianalüüsi tuleks uuendada. TTOS § 13-4 lg 4 kohaselt uuendab tööandja riskianalüüsi, kui töötingimused või töökeskkond on oluliselt muutunud. Samuti vajab tähelepanu olukord, kui töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud. Mõnikord võib olla ilmnenud uusi andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele või õnnetuse tõttu on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud. Lisaks eelnevale tuleb riskianalüüsi uuendada ka juhul, kui töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud mõnel töötajal tööga seotud haigestumise.

Millal küsida abi spetsialistilt?

Töökeskkonna riskide hindamisel peab analüüsi tegija suutma tuvastada iga ohuteguri esinemise tõenäosuse ja tervisemõju töötajale (tagajärje suurus). Kui riskianalüüsi koostajal puuduvad vajalikud teadmised ohuteguri tervisemõjust, siis ei ole võimalik saada ka adekvaatset hinnangut kahju suuruse kohta. Näiteks ei teata puidutolmu vähki tekitava mõju või keevitamisel lenduvate raskemetalli osakeste kantserogeensust (nikkel, kroom, mangaan). Sama kehtib ohuteguri esinemise tõenäosuse hindamisega – kui puudub oskus märgata ja avastada ohutegureid töökeskkonnas, siis ei suudeta anda ka asjakohast hinnangut nende esinemise suhtes.

Raske on planeerida töökeskkonna ohutegurite tõrjumist, kui nende avastamine ja hindamine pole õnnestunud

Kui riskianalüüsi tekija ei kogu infot süstemaatiliselt ega kasuta selleks tõenduspõhiseid metoodikaid, siis jäävad probleemid sageli märkamata. Selle tulemuseks on töökeskkonna riskide puudulik hindamine ja töötajate tervise ohtu seadmine. Lisaks on keeruline planeerida töökeskkonna ohutegurite tõrjumist, kui nende avastamine ja hindamine pole õnnestunud. Tulemuseks on kurvad numbrid tööõnnetuste ja töötajate tervise statistikas. (9) Mitmete töötajate tervist mõjutavate ohutegurite puhul on keeruline hinnata nende tervisemõju ja planeerida nende tõrjumist. Eriti keerulisteks on töötajate füüsilise ja vaimse koormuse hindamine, kuna Eestis puuduvad selleks standardiseeritud töövahendid. Raskuste käsitsi teisaldamise hindamiseks on juhend, kuid see ei kata piisavalt keerukamaid juhtumeid ja on vananenud.

Milleks kvaliteetne riskianalüüs?

Alustuseks võib küsida, et milleks vaja üldse kvaliteetselt tehtud riskianalüüsi, kui ebakvaliteetsega saab n-ö paberile linnukese kirja? Kvaliteetne riskianalüüs annab tööandjale praktilisi suuniseid, kuidas töökeskkonda ohutumaks ja tervislikumaks muuta. Kui uus kooskõlastusringil olev seaduseelnõu nr 21-0576 jõustub, siis on töötervishoiu korraldamisel kesksel kohal töökeskkonna hea tundmine. Kui riskianalüüs on tehtud kipakalt, siis tuleb see lihtsalt uuesti teha – see omakorda tähendab topeltkulu ettevõttele.

Seadusemuudatus toob kaasa muudatused ka töötervisehoiuteenuse osutamisel. Edaspidi peab meditsiinilise töötervishoiuteenuse pakkuja külastama alati ka töökeskkonda ja kirjutama tööandjale analüüsi ning soovitused selle tervislikumaks muutmiseks. Lisaks on uuendusi tulemas kutsehaiguste loetellu – lisanduvad töökeskkonna psühhosotsiaalsetest ohuteguritest põhjustatud haigused (loe lisaks: Töötervishoiu paberist tiiger hammustab valusalt kannast)

Ohutu ja ergonoomiline töökeskkond aitab tõsta töötajate tootlikkust ja ettevõtte kasumlikkust!

 

KASUTATUD KIRJANDUS

(1) The Value of Worker Well-Being. Jerome M. Adams. 2019. https://journals.sagepub.com/doi/full/10.1177/0033354919878434

(2) Social effects of group migration between developing countries. 1989. E Bello Isaias. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/12315895/

(3) Understanding intrinsic and extrinsic motivation. 2021. PHIL SENNETT. https://www.rochester.edu/emerging-leaders/understanding-intrinsic-and-extrinsic-motivation/

(4) Breaking Engagement Apart: The Role of Intrinsic and Extrinsic Motivation in Engagement Strategies. 2017. Molly L. Delaney,Mark A. Royal. https://www.cambridge.org/core/journals/industrial-and-organizational-psychology/article/breaking-engagement-apart-the-role-of-intrinsic-and-extrinsic-motivation-in-engagement-strategies/A277714CC7A3FE3E94DE80F4EEBBC2EF

(5) Risk Assessment Tool. OSHA. https://osha.europa.eu/en/publications/risk-assessment-tool/view

(6) Whats the difference between qualitative and quantitative risk analysis? https://www.safran.com/blog/whats-the-difference-between-qualitative-and-quantitative-risk-analysis

(7) Qualitative and quantitative differences between common occupational health risk assessment models in typical industries. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC6176034/

(8) Töövõime kaotuse protsendi määramise juhend. https://www.riigiteataja.ee/akt/163243

(9) Tööõnnetuste arv on pöördunud kasvuteele. https://www.ti.ee/et/uudised/tooonnetuste-arv-poordunud-kasvuteele