Biomonitoorimine

Biomonitoorimine

Biomonitoorimine ehk bioloogiline seire tähendab tervisele ohtlike keemiliste ainete ja nende ainevahetusproduktide tasemete mõõtmist inimeste organismis. Töötaja võib töökeskkonnas kokku puutuda ohtlike kemikaalidega, mille eest tuleb teda kaitsta. Töötervishoius on kasutusel biomonitoorimine, et mõõta keemiliste ainete ja nende ainevahetusproduktide tasemeid organismis.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 105 „Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid“, tagab tööandja, et töötajad, kelle tervist võib mõjutada ohtlik kemikaal, läbivad asjakohase tervisekontrolli ja vajadusel korraldatakse bioloogiline seire. Biomonitooringu käigus määratakse töötaja veres või uriinis kemikaali või selle metaboliidi sisaldust.

Tööandjal on kohustus luua töötaja tervisele ohutud töötingimused ja rakendada vajalikke kaitsemeetmeid.[1] Hoolimata ettevõtja pingutustest, töökeskkonna mõõtmistest ja isikukaitsevahenditest, ei saa alati kindel olla, et töötajate tervis on kaitstud. Võib juhtuda, et respiraatorid, maskid, kaitseriietus ja ventilatsioon ei ole piisavad, et täielikult vältida töötaja kokkupuudet ohtliku ainega. Selleks on töötervishoius kasutusel bioloogiline seire, et vere- ja uriinianalüüside põhjal hinnata keemiliste ainete taset töötajate organismis ning veenduda tööprotsesside ohutuses.

Erinevate ainete puhul on teadusuuringutes määratletud tervisele ohutud tasemed organismis. Meid ümbritsevas elukeskkonnas, toidus, õhus ja vees on samuti erinevaid keemilisi elemente. Teatud tasemeni ei ole need inimese tervisele ohtlikud, sest oleme evolutsiooni käigus kohanenud eluks meid ümbritsevas keskkonnas. Teatud taseme ehk piirväärtuse ületamisel võib olla tõsiseid tagajärgi töötaja tervisele.

Biomonitoorimist on eelkõige vaja selleks, et veenduda juba kasutusel olevate kaitsemeetmete piisavuses. Tööprotsessides, kus on kasutusel erinevad keemilised ained, rakendatakse kaitsemeetmeid, millega suurendatakse keskkonna ohutust töötaja tervisele. Sellisteks meetmeteks on ventilatsioon, riietus, maskid, respiraatorid, prillid muud isikukaitsevahendid. Alati ei saa olla kindel, et need on piisavad töötajate kaitsmiseks ohtlike ainete kahjuliku mõju eest. Vajadusel tuleb tööandjal vastavalt seadusele korraldada töötajate töötajate biomonitoormine, mille käigus määratakse töötaja veres või uriinis kemikaali või selle metaboliidi sisaldus.

Töökeskkonnas puutuvad töötajad kokku erinevate raskemetallidega, mis võivad olla neurotoksilised ehk närvisüsteemi kahjustavad ja kantserogeensed ehk vähki põhjustavad. Töötajate tervisele ohtlikud metallid on näiteks: plii, alumiinium, mangaan, kroom, nikkel, koobalt, kaadmium, elavhõbe, raud, molübdeen, seleen, baarium ja poolmetall arseen. Neid raskemetalle on võimalik biomonitoorida verest või uriinist. Vajaduse ja huvi korral võtke ühendust Medihubi biomonitooringu spetsialistidega SIIT. Medihub teeb tihendat koostööd Soome Töötervishoiu Instituudiga.

Eestis on kehtestatud määrusega töötervishoiu ja tööohutuse nõuded plii ja selle ioonsete ühendite kasutamise kohta.[2] Määruse § 4 lg 1 kohaselt tuleb bioloogilist seiret korraldada vähemalt üks kord poole aasta jooksul. Plii bioloogilist seiret võib korraldada üks kord aastas, kui eelmisel kahel mõõtmisel oli õhu pliisisaldus 75–100 µg/m3 ja ühegi töötaja veres ei ületa pliisisaldus 50 µg Pb / 100 ml. Tervisekontrolle tuleb plii või selle ioonsete ühenditega kokkupuutuva töötaja puhul korraldada vähemalt üks kord aastas. Erilist tähelepanu tuleb tervisekontrollis pöörata pliist kahjustuda võivale vereloomele, mao- ja seedetraktile, neerudele, perifeersele ja kesknärvisüsteemile.

Kemikaalide käitlemist ja tööohutust reguleerivad töötervishoiu ja tööohutuse seadus ja kemikaaliseadus. Lisaks on määrustega kehtestatud töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise[3] ning kantserogeensete ja mutageensete kemikaalide käitlemisele[4]. Töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid on kehtestatud ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise määruse lisas.[5]

Oluline on mõista, et biomonitoorimise käigus uuritakse ohtlike ainete sisaldust inimese organismis mitte töökeskkonnas. Organismis (veres ja uriinis) ja töökeskkonnas (õhus) on arusaadavalt erinevad piirnormid ehk tervisele ohtlikuks peetavad näidud. Kui keskkonnas suudetakse keemiliste ainete sisaldust hinnata suhteliselt hästi ja kehtestatud on ka piirnormid, siis inimeste organismis esinevate kontsentratsioonide määramine on juba tunduvalt keerulisem.

Sageli on kemikaalide ja metaboliitide kontsentratsioonid kehavedelikes (veres ja uriinis) otseses sõltuvuses kokkupuutest möödunud aja ja analüüside võtmise tehnikaga. Näiteks tuleb töötaja bioloogilisel seirel täpselt teada, millal on viimati teostatud tööl tegevusi, kus on kokkupuude ohtliku kemikaaliga ja kui pika ja vältel. Vere ja uriinianalüüside tulemused (kontsentratsioonid; piirnormid) sõltuvad sellest otseselt ja ühtseid piirnnorme ei saa kehtestada enne, kui on väga täpselt kokku lepitud kuidas analüüse võetakse ning säilitatakse.

Näiteks töötajate tervisele ohtlikud orgaanilised kemikaalid ja nende ühendid, mida tuleks tööandjal vajadusel biomonitoorida: isotsüonaadid (vahud, värvained, lakid, liimid), etüülbenseen ehk stüreen (veesõidukite tootmine, ABS-termoplastid), tetraklooretüleen ehk perklooretüleen (autokemikaalid ja keemiline puhastus), polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud ehk PAH-ühendid (ehitusmaterjalid, bituumen, puidu põlemine). Eestis on orgaanilise keemia biomonitoorimine võimalik eritellimusel. Vajaduse ja huvi korral võtke ühendust Medihubi biomonitooringu spetsialistidega SIIT. Medihub teeb tihedat koostööd Soome Töötervishoiu Instituudiga.

Klassikalise biomonitooringu (keemilised ohutegurid) kõrvale on töötervishoius lisandunud orgaaniliste tolmude (bioloogilised ohutegurid) põhjustatud organismi reaktsioonide mõõtmised. Selleks kasutatakse töökeskkonnas esineva orgaanilise tolmu vastaste antikehade määramist töötaja vereseerumis. Mõnikord on antikehade tõus seotud allergilise reaktsiooni ehk organismi hüperreaktiviteediga konkreetse ühendi või aine suhtes. Kui selline allergia on tingitud töökeskkonna ohutegurist, siis on tegemist tööga seotud haiguse või kutsehaigusega.

Kuna inimeste immuunsüsteemid on erinevad ja ka reaktsioonid allergeenidele, siis ei ole antikehade piirnormid üks ühele suhestatavad töökeskkonnas esineva ohuteguri ekspositsiooni intensiivsusega. Seega on antikehade määramise puhul tegemist rohkem indikatiivse ehk suunda näitava uuringuga biomonitooringu mõistes.

[1] TTOS https://www.riigiteataja.ee/akt/122122021026?leiaKehtiv

[2] https://www.riigiteataja.ee/akt/72095?leiaKehtiv

[3] Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid https://www.riigiteataja.ee/akt/115052021004?leiaKehtiv

[4] Kantserogeensete ja mutageensete kemikaalide käitlemisele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded https://www.riigiteataja.ee/akt/117102019004?leiaKehtiv

[5] TÖÖKESKKONNA KEEMILISTE OHUTEGURITE PIIRNORMID https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1150/5202/1004/VV_m105_lisa1_muudet.pdf#

Biomonitoorimine