Kardiaalne koormustest on diagnostiline meetod, mille käigus uuritakse organismi kohanemisreaktsiooni astmelisele füüsilise koormusele. Koormustesti tulemused võimaldavad võrrelda patsiendi füüsilist vormi vanuselise ja soolise keskmisega ning korduvuuringul kontrollida selle arengut. Koormustestiga on võimalik avastada varakult südame-veresoonkonna varjatud haigusi. Kui koormustestil ilmneb südamehaigustele viitavaid sümptome või kõrvalekaldeid, siis suunab spordiarst teid edasi kardioloogile.

Koormustest on õige viis alustada treeningutega, eriti kui inimene pole varasemalt trenniga tegelenud või ta on pikalt (6-12 kuud) olnud füüsiliselt väheaktiivne. Koormustest on hea diagnostiline meetod, täiendamaks verepildi ja puhkeoleku EKG (südamefilm) tulemusi, et kontrollida oma südame tervist. Eksperdid soovitavad koormustesti teha igal inimesel vähemalt üks kord elu jooksul. Ka tublidel harrastajatel on soovitav aeg-ajalt oma tervist kontrollimas käia, et toetada treeningprotsessi ja jälgida sportlikku arengut ning treeningu mõju füüsilise vormile.

Koormustesti eesmärk pole lihtsalt määrata oma maksimaalset hapnikutarbimist (VO2max) ja võrrelda seda naabrimehe omaga, vaid saada väärtuslikku infot individuaalse koormustaluvuse ning taastumisvõime kohta. Spetsialisti soovitustel on võimalik koormustesti järgselt treenida individuaalsetes pulsitsoonides, et ohutult arendada oma aeroobset vastupidavust ning tugevdada südame ja veresoonkonna tervist.

Medihubi kardiaalse koormustestiga on võimalik määrata:

• üldist kehalist võimekust ehk aeroobset vastupidavust;
• treeningutega alustaja füüsilist vormi;
• sportlikult aktiivse treenija arengut ja treeningute efektiivsust.

Kuidas koormustesti tehakse?

Koormustesti viib läbi spordiarst, keda abistab spordifüsioterapeut. Enne koormustestile pääsemist tuleb uuritaval tutvuda ja allkirjastada nõusoleku vorm, kus on selgitatud riske ning vastunäidustusi.

Koormustesti ettevalmistamisel kleebitakse uuritava rindkerele ühekordsed elektroodid. Enne koormustestiga alustamist teostatakse 12-lülitusega EKG puhkeolekus. Normaalne puhkeoleku EKG on eelduseks koormustestiga jätkamiseks. Koormustesti ajal tõuseb koormus astmete kaupa, sammuga 25 või 50 W. Iga astme kestvus on 2-3 minutit stabiilse seisundi saavutamiseks (nn steady state).

Patsiendi soovi, varasemalt sooritatud koormusteste, tervislikku seisundit ja spordiala arvestades tehakse astmeliselt tõusvate koormustega koormustest veloergomeetril. Arst jälgib koormusel ja taastumisel südame-veresoonkonna kohanemisprotsesse EKG-l. Igal koormusastmel fikseeritakse südamelöögisagedus (SLS), mõõdetakse vererõhk (RR) ja küsitakse patsiendi subjektiivset pingutust (RPE). Koormustest lõpetatakse maksimaalse tulemuse saavutamisel või uuritava halva enesetunde korral. Arst lõpetab testi uuritava tervisenäitajate halvenemisel või soovitud tulemuse saavutamisel. Koormustesti lõppedes jälgitakse 5 min jooksul EKG-d, südamelöögisagedust ja vererõhku, et anda hinnang organismi taastumisvõimele. Pärast koormustesti teeb spordifüsioterapeut või -arst kokkuvõtte koormustesti tulemustest. Kokkuvõtte põhjal on võimalik anda soovitused edasiseks treeninguks ja individuaalsete eesmärkide saavutamiseks.

Koormustestil saavutatud tulemuste põhjal hinnatakse töövõime näitajaid:

• Maksimaalne koormus W ja koormustaluvus W/kg;
• PWC 170 ja PWC 170/kg: näitab kehalise koormuse võimsust südame löögisagedusel 170 lööki minutis;
• MET: näitab mitu korda on uuritav võimeline suurendama oma hapnikutarbimist võrreldes puhkeolekuga. Mida suurem on MET, seda parem on inimese vastupidavus ehk aeroobne töövõime. 1 MET = 3.5 ml O2 min/kg.
• Maksimaalne hapnikutarbimine ehk VO2max*: maksimaalne hapnikutarbimine (hapnikulagi) iseloomustab organismi vastupanuvõimet kestvale koormusele. Mida suurem on maksimaalne hapnikutarbimine, seda parem on vastupidavus ehk aeroobne töövõime.

* Maksimaalne hapnikutarbimine VO2max arvutatakse kardiaalsel koormustestil kaudsel meetodil.

Koormustest harrastus- ja võistlussportalastele

Lisaks tavalisele kardiaalse koormustestile pakub Medihub nii harrastus- ja võistlussportlastele kui ka motiveeritud algajatele laktaadi määramise võimalust. Laktaat (nimetatakse tihti ka piimhappeks) on anaeroobse süsivesikute ainevahetuse vaheprodukt, mille kontsentratsioon lihastes tõuseb intensiivsel koormusel. Mida treenitum on inimene, seda kauem suudab organism intensiivsele koormusele vastu panna, ilma et laktaadi kontsentratsioon tõuseks.

Nii algajad kui kogenud sportlased saavad laktaaditesti abil teada soovituslikud treeningute intensiivsuse tsoonid ehk aeroobse ja anaeroobse lävede pulsisagedused. Teoreetiline aeroobse läve pulsisagedus määratakse laktaadil 2 mmol/l  ja anaeroobse läve pulsisagedus laktaadil 3 mmol/l. Kui eesmärgiks on treening veloergomeetril, määratakse lisaks ka soovituslik võimsus (W). Korduva testi abil (nt 3, 6 või 12 kuud hiljem) on võimalik kontrollida treeningute efektiivsust ja mõju ainevahetusele.

Laktaati määratakse üks kord enne koormustesti algust ja iga koormusastme lõpus kapillaarverest. Selleks tehakse uuritava kõrvalesta ühe torkega väike auk. Analüüsi tulemus selgub 13 sekundiga.