Töötervishoid on lõhestunud Eestis kaheks erinevaks lähenemiseks. Ettevõtted kulutavad üha suuremaid summasid töökeskkonna parendamisele, et töötajate heaolu suurendada ja enda mainet tööandjana kasvatada. Samas peetakse tervisekontrolle seadusest tulenevaks väikest väärtust pakkuvaks kohustuseks.[1] Kontorite sisustusele kulutatakse meelsasti, sest vastu saab midagi käega katsutavat ja toredat, näiteks pehme tugitooli või tatrakoti. Tervisekontrollidesse panustamisel saab parimal juhul vastu mõned paberilehed templi ja allkirjaga. Lisaks soovitused minna perearsti jälgimisele, toituda tervislikult, masseerida pinges kaelasooni või sumada basseinis liblikat ja krooli. Pole just päris see, mille eest kümneid ja sadu eurosid kulutada iga töötaja kohta?!

Meditsiiniline töötervishoiuteenus on kujunemas

Esiteks alustame sellest, mis on tinginud suhtumise erinevuse tervisekontrollidesse ja töökeskkonda panustamisse. Selles osas võib tõdeda, et Eestis on meditsiiniline töötervishoiuteenus alles välja kujunemas. 2004. aastal lõpetati Eestis ka Töötervishoiu Keskuse tegevus. Sellega kaotati Eesti töötervishoiu praktilist tööd juhendav ja koordineeriv tugiasutus. Pärast Töötervishoiu Keskuse sulgemist pole olnud institutsiooni, mis oleks suutnud teenuse osutajaid hoida tõenduspõhisel rajal. Vabaturg ei ole nii väikeses riigis ja valdkonnas sobiv lahendus, sest töötervishoidu nähakse lisakohustusena ja tembeldatud paberite eest maksmine tundub kulude kulu. Eestis teostab tervishoiuteenuste üle järelevalvet Terviseamet, kuid see on töötervishoius puuduvate juhendite valguses keeruline ülesanne.

Mis on põhjustanud tervisekontrollide muutumise liinitööks?

Peamiseks põhjuseks on tööandjate kokkuhoid. Esmalt ei kutsutud töötervishoiuarsti töökeskkonda, kuna selle eest pidi maksma lisatasu. Töötervishoiuarstid said mingi perioodi hakkama ka riskianalüüside ja töötajate küsitlemisega, kuid ajapikku muutus side töökeskkonnaga üha kaugemaks. Kui töötervishoiuarst ei tunne töökeskkonda, siis ei saa ta ka adekvaatselt nõustada töökeskkonna muudatuste osas. Sellepärast jäävadki lõpuks järele banaalsed soovitused külastada perearsti ning jätkata tervise jälgimist eriarstide juures. Muud on väga raske soovitada ilma töökeskkonda külastamata.

Mis on tinginud tervisekontrollide sisulise kaugenemise arstiteadusest?

Jällegi on põhjuseks olnud tööandjate soov säästa raha ja valida tervisekontrollide teostajaks kõige odavam pakkuja. Riigihangete menetlus, kus hindamiskriteeriumiks enamasti on odavaim hind, on samuti ääsile tuult lõõtsutanud. Kuna töötervishoid on Eestis täielikult erakapitalil põhinev meditsiiniharu, siis loomulikult tuleb kliinikutel kuidagi hinnasurvega hakkama saada. Tasapisi väheneb teostatavate uuringute ja analüüside maht, kuid kompensatsiooniks asendatakse need odavamate, näilist väärtust loovate, kuid töötervishoiuga vähe seost omavate vereanalüüsidega.

Miks on töötervishoius oluline teadus- ja tõenduspõhisus?

Tegelikult ei peaks sellist küsimust üldse esitama, sest mitteteaduslik lähenemine kuulub alternatiivmeditsiini valdkonda. Ega keegi ju ei soovi, et kirurg opereerib tasemel, mis ei vasta meditsiinis sel hetkel kehtivale standardile. Samas tervisekontrollides on paljudel juhtudel kujunenud välja kindlad paketid, mis ei arvesta individuaalsete vajaduste ega konkreetse ettevõtte ohuteguritega. Selliselt teostatud uuringud ja analüüsid ei ole teaduslikult põhjendatud, kuna rahvusvahelistes uuringutes on juba aastaid tagasi leitud, et kõigile ühesuguste tervisekontrollide tegemine ei enneta haigestumist ja suremust. Seetõttu on töötervishoidu puudutavad ravijuhendid suures osas vajaduspõhised. Järjest vähem on kindlalt teostatavaid uuringuid ja analüüse, lähtuda tuleb patsiendi sümptomitest ja individuaalsetest riskidest.

Kuidas tõenduspõhisus aitab olla kulutõhus?

Nii nagu iga teenusega üldiselt on ka meditsiinis oluline, et teenusest oleks ka päriselt kasu. Kui teenust osutatakse ilma nähtava kasuta, siis toob see kaasa ressursside asjatu raiskamise. Mõned teenused on mugavusteenused ja heaolu teenused, nende kasu on raskem hinnata. Näiteks, kui küünehooldus toob kaasa silmaga nähtava väärtuse, siis kristalliteraapia puhul on kasu inimese enda peas. Päris meditsiinis on teadusuuringutega kindlaks tehtud, millistest uuringutest ja analüüsidest on tegelikult kasu ja kellele. Kui tõenduspõhisusest lähtuda, siis võib olla kindel, et osutatud teenused loovad maksimaalselt väärtust ja on alati kulutõhusad.

Kuidas saab mõõta töötervishoiu tõhusust?

Tõhususe mõõtmiseks on kasutusel kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed meetodid.[2] Kvantitatiivsete meetoditena on tervishoiusektoris kasutusel kõige rohkem DEA meetod ja stohhastiline piiranalüüs (SFA).[3] Need on kasutusel enamasti suuremate andmekogumite puhul. Ühe ettevõtte tasemel saab töötervishoiu tõhususe hindamiseks kasutada ka lihtsamaid analüüsi meetodeid. Enamasti on töötervishoius küsimus, et kuhu positsioneerub ettevõte oma sektoris praeguste näitajatega. Teiseks küsimus, et kas kasutusele võetud abinõud või muudatused tööprotsessides ja korralduses avaldavad mõju töötajate tervisele ja heaolule. Selleks saab kasutada erinevaid valideeritud küsimustikke, mille puhul on teada populatsiooni keskmine ja valdkonnapõhised jaotused. Ajas on võimalik muudatuse mõju (sh tõhusust) hinnata samade parameetrite korduval mõõtmisel ehk sama küsitlusuuringu läbiviimisel teatud ajavahemike möödudes.

Kvalitatiivne töötervishoiu tõhususe mõõtmine ajas

Kvalitatiivse tõhususe mõõtmise meetodi näitena töötervishoius võib tuua kokkulepitud mõõdetavate eesmärkide täitmise. Näiteks lepivad teenuse osutaja ja saaja kokku, et eesmärgiks on töötajate haiguspäevade vähenemine pärast tervisekontrollide teostamist ühe aasta jooksul. See eeldab, et varasemalt on teada haiguspäevade hulk ja töötajate arv oluliselt ei muutu. Samuti peab arvesse võtma muid tegureid, mis võivad samaaegselt tervisekontrollidega mõjutada töötajate tervist ja haigestumist. Kui aasta on möödunud, siis vaadatakse ühiselt otsa andmetele ning seatakse uued eesmärgid või tõhustatakse tervisekontrolle.

Tõhususe mõõtmine aitab samade ressurssidega saavutada paremaid tulemusi

Tõhususe mõõtmine aitab ressursse suunata õigetesse tegevustesse, mis maksimeerivad töötervishoiu tulemused ja väärtuse ettevõtja ja töötajate jaoks. Ilma tegevuse tõhususe mõõtmiseta ostab ettevõtja n-ö põrsast kotis. Võib kulutada suure summa töökeskkonna parendamisele, kuid tegelikku efekti see ei too. Medihub kasutab oma tegevuses mitmeid meetodeid tõhususe mõõtmiseks ja töökeskkonna muutuste mõju analüüsiks. Töökeskkonna kaardistamiseks ja tegevuste tõhususe hindamiseks küsige pakkumist SIIT.

Kasutatud kirjandus:

[1] Töötervishoiuteenuse uuring Sotsiaalministeeriumile.

Lõpparuanne. 2020. https://www.sm.ee/sites/default/files/ttu_lopparuanne.pdf

[2] Qualitative, Quantitative or Mixed: Which Is the Most Preferred for Healthcare Studies. July 2018. Advances in Intelligent Systems and Computing. https://www.researchgate.net/publication/318175634_Qualitative_Quantitative_or_Mixed_Which_Is_the_Most_Preferred_for_Healthcare_Studies

[3] A Systematic Review of Health Care Efficiency Measures. Health Serv Res. 2009 Jun; 44(3): 784–805. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2699907/